Miks moodustub HOCL-i generaatori ruteeniumi-iriidiumi-titaananoodidel katlakivi? Kuidas vältida elektrolüütiliste rakkude pikaajalist ketendamist

Miks ruteeniumi-iriidiumi-titaanianoodidel katlakivi moodustub? Kuidas vältida elektrolüütiliste rakkude pikaajalist ketendamist
– Lühike tehniline juhend hüpokloorhappe generaatori kasutajatele
Meie ettevõtte müügijärgne meeskond kuuleb sageli kliente ütlemas: "Isegi kui anoodi suurust suurendatakse proportsionaalselt, ei suurene efektiivne kloorisisaldus, samas kui energiatarve kasvab jätkuvalt." Kui aga elektrolüütielemendi lahti võtta ja elektroode skaneeriva elektronmikroskoobi (SEM) ja röntgendifraktsiooni (XRD) abil uurida, avastame, et olukord erineb meie ootustest: kõva, paks kaltsiumi-magneesiumi skaala pole enamasti mitte ruteeniumi-iriidiumi-titaananoodil, vaid otse selle vastas oleval katoodil. Anoodipoolsed probleemid tulenevad peamiselt segaskaala, biokile ja vananenud katete kombinatsioonist. Lihtsalt kallima anoodi asendamine ei lahenda sageli algpõhjust – elektroodi ja lahuse vahelisel liidesel tekib katlakivi, mis on lokaalne elektrokeemiline nähtus, mis ei ole seotud anoodi materjali kulumisega.
Peame mastaabi vältimist "mikrokeskkonna haldamiseks liideses". Allpool selgitame nelja põhipunkti: kus ja kuidas skaala moodustub; kuidas õhuke katlakivi kiht võib kahjustada kalleid katteid; polaarsuse pööramise ja happepesu vastavad kulud; ja mastaabi vältimise strateegiad, mis on loodud elektrolüütiliste elementide pikaajalise seisaku minimeerimiseks.
I. Kus toimub skaleerimine: nähtamatu leeliseline tsoon varitseb katoodi poolel
Võtke näiteks hüpokloorhappe tootmine lahjendatud soolvee elektrolüüsi teel: gaas kloor eraldub anoodil ja muundatakse seejärel hüpokloorhappeks; katood tarbib pidevalt vett ja vabastab vesinikgaasi, samal ajal kui hüdroksiidioonid väljuvad pidevalt õhukesest veekilest, mis on tihedalt elektroodiplaadi külge kleepunud. Selle veekile paksus on vaid kümneid kuni sadu mikromeetreid. Kuna hüdroksiidioonidel ei ole aega ümbritseva veega ühtlaselt seguneda, tõuseb lokaalne pH katoodi pinnal ootamatult sissetuleva vee neutraalsest või isegi nõrgalt happelisest pH-st tugevalt aluselise pH tasemele 11–12.

Seetõttu, hoolimata sellest, kas seade toodab nõrgalt happelist hüpokloorhapet või leeliselist naatriumhüpokloritit, eksisteerib katoodi pinnal alati tugevalt aluseline tsoon, mis toimib katlakivi tekke kasvulavana.
Nii toorsool kui ka vesi sisaldavad vähesel määral kaltsiumi- ja magneesiumiioone, aga ka väikeses koguses vesinikkarbonaadi ioone. Aluselisesse tsooni sisenedes reageerivad kaltsiumiioonid hüdroksiidioonidega, moodustades kaltsiumhüdroksiidi (kaltsiumhüdroksiidhüdraat), mis moodustab katlakivi peamise komponendi; seejärel reageerivad nad vesinikkarbonaadiioonidega, moodustades kaltsiumkarbonaadi. Magneesiumioonid moodustavad magneesiumhüdroksiidi, kuid nende väikese koguse ja peene kristalli suuruse tõttu ei saa neid skaalas segades eristada. Stabiilse elektrolüüsiprotsessi käigus, mille voolutihedus on mõõdetud 1000 amprit ruutmeetri kohta, moodustub 80–90% kristallidest otse katoodiplaatidele. Skaneeriv elektronmikroskoopia näitab, et need kaalud koosnevad kuusnurksetest helvestest ja lühikestest vardataolistest struktuuridest, mis on iseloomulikud kaltsiumhüdroksiidile.
Anoodi poolel on olukord erinev. Kaltsiumhüdroksiid esineb tugevalt oksüdeerivas, kloori arendavas happelises keskkonnas, kus tal on raske püsida stabiilsena, mille tulemuseks on väga vähese paksu, kõva leeliselise katlakivi moodustumine. Siin on kolm peamist probleemi: sadestused ja raua-mangaani osakesed tõmmatakse katte pragudesse; nõrkvoolutsoonides, surnud nurkades ja seiskamiste ajal eritavad bakterid ja vetikad ekstratsellulaarseid polümeere, moodustades biokile, mis toimib liimina, sidudes osakesed ja mikrokristallid elektroodiplaatidega; kui seda põhjalikult ei puhastata, jäävad pärast polaarsuse muutmist kaltsiumi ja magneesiumi katlakivi.
Kokkuvõte: kõva katlakivi moodustub peamiselt katoodil, samal ajal kui anood on segatud katlakivi, biokilede ja kattekahjustustega; seetõttu peab mastaabiennetus käsitlema mõlema poole probleeme korraga.
II. Kuidas mastaap järk-järgult moodustub
Varem arvati, et katlakivi tekib siis, kui ioonide kontsentratsioon vees on piisavalt kõrge, et tekitada sademeid. Hiljutised uuringud näitavad, et see protsess ei ole nii lihtne; kaltsiumhüdroksiidi moodustumine hõlmab tavaliselt nelja etappi: kaltsiumiioonid agregeeruvad kõigepealt katoodi liidesel nanomõõtmelisteks klastriteks (ei ole veel kristalliseerunud); kui hüdroksiidioonid akumuleeruvad ja kaltsiumhüdroksiid üleküllastub, toimub tuuma moodustumine elektroodi pinnal ja suspensioonis samaaegselt; seejärel kasvavad tuumad mööda kindlaid kristallipindu kuusnurkseteks plaaditaolisteks kristallideks; lõpuks plaaditaolised kristallid ühenduvad ja kuhjuvad, moodustades poorse, kuid samas tiheda katlakivikihi, mis ümbritseb osakesi.
On veel kaks tegurit, mis sageli tähelepanuta jäetakse, kuid mis võivad aidata vältida katlakivi kogunemist. Magneesiumioonid põhjustavad kaltsiumhüdroksiidi kristallide ebatäpsemat ja peenemat tera suurust, mille tulemuseks on lahtisem katlakivikiht, mis on veevooluga kergesti maha pestav; orgaanilised ained, nagu humiinhape, on veelgi tõhusamad, kuna need võivad kelaatida kaltsiumi ja magneesiumi ioone, vähendades mastaabikristallide ja alamkristallide suurust ligikaudu 112 nanomeetrilt 75 kuni 90 nanomeetrini. Kuid orgaanilisi aineid ei saa insenertehnilistes rakendustes otse kasutada, kuna need suurendavad energiatarbimist ja need tuleb eemaldada enne joogivee ja toidu desinfitseerimist. Nende väärtus seisneb selles, et nad tuletavad meile meelde, et katlakivi „suuremaks või tihedamaks kasvamise” takistamine on tõhusam kui selle hilisem puhastamine.
Kuidas teha rutiinset hooldust ja jälgida kasutusiga
Meil on mõned soovitused. Looge iga seadme jaoks paagi rõhu algtaseme rekord, dokumenteerides paagi algse rõhu standardse soolakontsentratsiooni ja voolukiiruse korral; kasutage seda viitena, kui hindate skaleerimist hiljem. Jälgige kolme indikaatorit: paagi rõhu pidev tõus, saadaoleva kloori vähenemine ja elektritarbimise suurenemine ühe tonni vee või saadaoleva kloori grammi kohta. Iga-aastase hoolduse käigus kontrollige kattekihtide koorumist, elektroode blokeerivat katlakivi kogunemist ja suletud voolukanalite deformatsiooni. Happepesul järgige rangelt tootja soovitusi happe tüübi, kontsentratsiooni ja kestuse kohta, seejärel loputage hoolikalt puhta veega. Vältige seadme pikemaks ajaks seisma jätmist; väljalülitamisel tühjendage soolvesi ja loputage elektroodid, kuna pikaajaline kokkupuude niiske keskkonnaga soodustab biokile kasvu ja lokaalset ketendust.














